Tugikeskkond Helpific jõudis 16. oktoobril tuuriga Tartusse, et arutleda erinevate sektorite esindajatega projekti Positiivse Suhtumise Arendamise raames Ideelaboris ideid, millised on erivajadustega inimeste võimalused osalemaks tööturul ja millisel viisil valitsevad stigmad mõjutavad tööhõivevõime edendamist. Kaasa rääkisid ka Eesti sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ja Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ekspert Kelly Grossthal.

Simone Epro (Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse sotsiaaltöötaja): Meie vestlusringi teemaks on: “Millised on erivajadustega noorte võimalused osalemaks tööturul ning kuidas valitsevad stigmad mõjutavad tööhõivevõime edendamist?”. Kõigepealt annan sõna meie sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale.

Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Tere! Teema on lai. Kui me räägime tööturust ja erivajadustega inimestest, siis on tulemas töövõimereform, mille eesmärk on anda võimalus ja kaasata erivajadustega inimesi rohkem tööturule. On olnud palju küsimusi, mille lahendamisega oleme nüüd tegelenud, kuid olen väga kriitiline töövõimereformi suhtes. Paberil võivad olla skeemid ilusad, aga me ju näeme, mis on päriselt toimumas – selle reformi mõte on muuta seda suhtumist. Hetkel on nii, et erivajadusega inimene hakkab saama töövõimetuspensioni, kuid filosoofia on selles, et määrates töövõimetust, kompenseeritakse see rahaliselt ja raha on väga väike ning abi vähe. Lisaks, kui inimene jääb passiivseks ning proovib toime tulla toetudes oma lähedastele ja sotsiaalsüsteemi peale, siis ta nii jääbki. Neid inimesi on juba üle saja tuhande. Samal ajal ühiskonnas järjest kaasatakse inimesi ja üks eesmärke on erivajadustega inimesi kaasata ka tööturule. Mina ei ole sinisilmne ja naiivne – meil ei ole võimalik kõiki neid inimesi tööturule saada. Kui rohkem inimesi on varsti tööturul, siis see on see väga hea tulemus. Reformi eesmärk võiks olla, et me vaatame üle kogu selle suhtumise ja sotsiaalkaitse poole ning suudaksime minna väga individuaalseks. Hinnata, mis võimed ja võimalused on sellel inimesel, et üldse ühiskonnas aktiivselt olla ja toimetada, ning mis konkreetset tuge ja abi ta vajab.

See on suur teema, mis jaguneb laias laastus kaheks – erivajadused, mida on võimalik kompenseerida abiahendi ja teenusega, ning teised, mis puudutavad vaimse tervise probleeme. Tulles tööturu jutu juurde tagasi – mis on stampmõtted ettevõtjatel ja mida kardetakse? Mis on tööandja ülesanded? Ettevõtja asi on midagi toota või teenust pakkuda, et kasumit teenida. Kui tal on hea idee ja võimalik pakkuda tööd, siis on vaja, et töötaja teeks võimalikult efektiivselt töö ära. Hetkel näeme, et meile tuleb tööturule vähem inimesi, kui siit lahkub – Eestile väljakutse, et meil ei ole tööjõudu enam. Pakkuda on tööd, aga ettevõtted otsivad kvaliteetset tööjõudu. Kui me suudame riigi, omavalitsuse ja kolmanda sektoriga koos luua süsteemi, kus personaalselt hinnatakse inimese võimekust, siis saame aru, mis tal vaja on. Uurime, kuidas ta kodus liigub; kas tal on vaja isiklikku abistajat; kuidas vähendada tema perekonna ja hooldajate koormust; kas tal on ühiskonnas olemas mingi roll. Ideaalselt on tal olemas paindlik ja osalise ajaga töökoht. Ja kui me aitame töökohta vastavalt kohandada ja seda kompenseerida, siis me tõesti saame mõne inimese aktiivsemalt käituma või aitame neil ühiskonnas rohkem panustada. Hea tulemus on ka see, kui sellest sünnib mingi lisaväärtus, mis panustab veel rohkem, kuid ma olen pigem realistlik. Kui me suudame teatud seltskonda ühiskonda rohkem kaasata, on see väga suur abi. Suur saavutus on vähendada nende lähedaste koormust, et nemad omaette saaks võimaluse paremaks eneseteostuseks. Aga stampide ja eelarvamuste muutmiseks ma ei usu, et ainult piisab telekampaaniate ja reklaamide tegemisest, siin on lihtsalt vaja praktilise eluga näidata, mis reaalsus on. Õnneks on Eestis ka neid ettevõtteid, kes lähtuvalt missioonitundest või tööspetsiifikast järjest rohkem kaasavad erivajadustega inimesi. Nii palju kui mina olen nendega kokku saanud – nad on pigem õnnelikud, sest need inimesed, kes on juba läinud tööturule, on tihti palju lojaalsemad ja kasutavad avanenud võimalust.

Tulles korra tagasi vaimse tervise juurde, siis tööandjatel on hirm seoses sellega, et mingi hetk vaimse tervise häirega inimesed on kontrollitavad ja normaalsed, aga langustega ei saa tööandja planeerida. Seda on ettevõtjad rääkinud ja see teeb nad ettevaatlikuks. Siin on vaja leida konkreetseid lahendusi. Mis puudutab Eesti rahva vaimset tervist, siis ei ole küsimus ainult kaasasündinud haigustes, vaid ka tavainimesed murduvad omaenda igapäevaste murede all. Millal suudame märgata meie kõrval inimest, kes põeb depressiooni või kannatab ärevushäirete all? Kõik see võib viia inimese eemale ühiskonnast ja ta ei suuda enam tööd teha – need on sümptomid, mis võiks olla varajaselt märgatud ja sekkumisel saaks leevendust või ravi. See on kompleksne küsimus.

Sissejuhatuse lõpetuseks ütlen seda, et iga inimene Eestis on tähtis ja seda mitte loosunglikult. Jah, olen olnud paha krokodill, kes on tegelenud rahanduskomisjonis riigieelarvete kärbetega ja riigi ressursside üle vaatamisega, kuid kõige tähtsam on ikkagi Eestis inimene – päriselt. See on Eesti majanduslikkuse ja jätkusuutlikkuse mõõde ning kõige karmim on see, et teame neid numbreid kõige täpsemini. Need on numbrid, mis on laual ja millest ükski poliitik rääkida ei taha. Kui sul on mingi konkreetne jama, mille ära suudad lahendada ning raporteerid sellest valijale, siis on väga hea ja kõik plaksutavad. Aga need on need protsessid, mis võtavad kaua aega ja iga reform tekitab alati hirmu – muutused ongi alati ettearvamatud. Saime nüüd teha sujuvamaks tööhõivereformi rakendamise, pool aastat saada juurde hindamissüsteemile, mis puudutab kõiki inimesi personaalselt ja esimeste teenustega alustame esimesest jaanuarist 2016. Kõik inimesed ei lähe korraga süsteemi, vaid hakkavad järk-järgult minema – kindlasti tuleb küsimusi, mida jooksvalt lahendada.

Simone Epro (Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse sotsiaaltöötaja): Toon välja mõned Praxise uuringud. 2014. aasta juulis tehti uuring, et kaardistada puuetega noorte olukord tööturul. Juuli lõpus oli seis selline, et veidi enam kui 105 000 inimesel vanuses 15-64 on tuvastatud tervisest tulenev töövõime kadu. Kui noorte hulgas on keskmiselt tööga hõivatuid

Kelly Grossthal (Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ekspert): Mind kutsuti siia, kuna koordineerin Eesti ettevõtete võrgustikku, mille nimi on Mitmekesisuse Kokkulepe. Tänaseks on liitunud 60 ettevõtet ja mõned avaliku sektori organisatsioonid nagu Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet. Sotsiaalministeeriumi tellitud uuring oli vajalik. Uuringu tulemus on huvitav – erivajadustega noored tahavad tööle minna ning teiseks, et ettevõtted, kel on kogemused erivajadustega inimestega, on positiivselt meelestatud ka tulevikus nende palkamiseks. Neil ei ole väärarvamusi, mis on vaimupuue. Need, kes ei olnud kunagi palganud, omasid väärarusaamasid aga neid olid ka vähemuses, kes põhimõtteliselt ei soovi kunagi.

Simone Epro (Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse sotsiaaltöötaja): Teema läks tööandjate ja ettevõtete peale. Meil on siin mõned ettevõtjad – mis on teie kogemused, Ivo Remmelg, erivajadustega inimestega ja nende palkamisel?

Ivo Remmelg (Telegrupp AS juhatuse esimees): Tänase seisuga on tööl üks erivajadusega inimene – tal on nägemispuue. Erivajadus ei ole suur ja ta saab hakkama tavapärases keskkonnas. Palkamise koha pealt, tööandjana ma ei erista töötajat rassi ega millegi muu järgi. Minu jaoks on oluline see, et teatud töö on vaja ära teha ja töö tegemise jaoks leian optimaalselt kõige sobivama töötaja kõige väiksema palga eest. Kui ma võtan liiga kõrge palgalise, või inimese, kes teeb palga eest ära ainult viiendiku tööst, siis ma lähen pankrotti. Jätkusuutlikkust silmas pidades, need on ainsad valikud, mis ma teha saan.

Annika Amenberg (Helpifici kaasasutaja): Ka minul on kogemus tööandjana erivajadustega inimestega. Tihtipeale noored erivajadusega inimesed on kasvanud nii, et neisse on suhtutud kui erivajadustega inimestesse ja kuidagi on silmi kinni pigistatud ning kui ei saada mõne asjaga hakkama, siis on ikka hästi tehtud ja siis pole hullu. Tegelikult me tõmbame nende konkurentsivõimet alla ja nii ei tohiks teha. Maast madalast peaks suhtuma kui võrdsetesse inimestesse ja pakkuma võrdseid võimalusi, kuid ei saa teha järelandmisi asjades, milles nad on võrdsed teistega. See tuleb neile endile tulevikus kahjuks.

Tiia Orav (Tartu Kaubamaja personalispetsialist): Ega mul palju lisada ei ole. Oleme panustanud juba osaliselt puuetega inimeste tööhõivesse ja meie ettevõttes töötab kolm vaimupuudega inimest. Kõikidel ametitel ei ole võimalik lepingut sõlmida ja nad on kärupaigutajad. Suvel tähistasime 10-aastast tööjuubelit ühel kärupaigutajal. Võin öelda, et meil ei ole mitte ühtegi halba sõna öelda, et miks karta. Nad ei tee midagi halvasti, nad on viisakad ja lojaalsed. Edaspidiseks mõttekohaks on see, et tööandjana ma ei tea inimese diagnoosi ja ma ei saa väga täpselt ohte ja riske ennetada. Praegu ei ole probleeme ja MTÜ Iseseisva Eluga koostööd tehes on palkamine võimalik. Tööandjana tahaks täpsemalt paika panna kohe algul tingimused – ära rääkida reeglid, juhendid, ja et seda ei oleks töö käigus. Ma olen väga positiivne ja väga õnnelik, et erivajadustega inimesed on meie meeskonnas. Meeldiv on vaadata, kuidas neid hoitakse Toidumaailmas.

Merlin Niinemägi (SA Maarja Küla tegevusjuhendaja ja “Kaitstud töö teenuse arendamine Lõuna-Eestis” projektimeeskonna liige): Meil on üsna pikad kogemused erivajadustega inimeste tööle aitamisel. Peamine siht on vaimupuudega inimesed, kes on üsna haavatavad. Sel aastal oleme vedanud pilootprojekti “Kaitstud töö teenuse arendamine Lõuna-Eestis” ja üsna loodetavasti peaks varsti Sotsiaalkindlustusameti poolt välja tulema teenusekirjeldus uuele teenusele. Mis me oma kogemusega näeme on see, et hästi palju võtab pingeid maha tööandjal just see, et oleme vahelüli. Võtan teenuseosutajana lepinguga tööle erivajadustega inimesed ja maksan neile ise palka. Mu meeskond on näiteks 10 inimest, kes suudavad teha teatud tööd ja meil on leping tööandjaga. Ta teab, et viiel päeval nädalas tuleb viis inimest meie juurest ja teevad juhendajaga tal seda teatud tööd. Kui üks inimene ei saa tulla, saame sujuvalt saata järgmise inimese.

Aleksander Nukka (Tartu Puuetega Inimeste Koja juhatuse liige ja Kutsehaigete Liidu esimees): Tänapäeva ühiskonnas ei saa tööandja võtta igat puudega inimest tööle. Tööandjatele on suur koormus peale pandud. Kui juhtub inimesega tööl õnnetus – 2014. aastal 4635 tööõnnetust – siis on see katastroofiline, sest tööõnnetuste hulk aastast aastasse tõuseb. Kuidas tööandja saab võtta vastutuse? Tööandjatel on suur hirm, sest Eestis puudub kutsehaiguskindlustus, et tema ei peaks selle puudega inimese eest vastutama. Kui ma võtan tööle puudega inimese, siis ma iial ei tea, mis võib juhtuda, aga tööandjale tuleb vastutus – siiani ei ole riik suutnud seda lahendada. Suurel ettevõttel ei teki probleemi, aga kui on kuue inimesega ja ühega juhtub õnnetus, siis lähen kohe pankrotti. Me peame kõigepealt andma tööandjatele kaitset ja siis edasi mõtlema ning erivajadustega inimesi tööle võtma.

Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Ma olen lugenud selle eelnõud ja see peab liikuma koos töövõimereformiga. Konks on selles, et töövõtja ei suuda kokku leppida, kes teeb selle kindlustusmakse ja kui suures osas. Me ei saa võtta seda tänase seisuga sotsiaalmaksu seest – seal on pensioni osa, mis on juba väike, ja teine osa on tervishoiu osa. Kui teha see kindlustussüsteem, siis kes maksab selle maksuosa? Tuleks teha ettevalmistusi ja selleks ajaks, kui meil on võimalik alla lasta töötuskindlustusmakse, kehtestada see protsendiosa sealt. Nii jääks tööjõu maksukoormus samaks ja ei suureneks ettevõtjate probleem kõrgete tööjõumaksude näol. Kindlustusmakse on kokkulepe, mis tuleb saavutada – meil on see plaanis ja valitsus läheb katsetusele, äkki me suudame mingid sammud teha. See on õige tähelepanek.

Annika Amenberg (Helpifici kaasasutaja): Mina tahaksin kommenteerida, et mõningates olukordades võiks olla lahendus sotsiaalsed töökohad – mida riik arvab sellest?

Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Plaanime järgnevate aastate jooksul tekitada riigisektoris tuhat sotsiaalset töökohta, kuid mingi mõistlikkus peab säilima. Tallinn tegi sotsiaalsed töökohad tohutu kampaaniaga. Peaks ikkagi ausalt küsima, mis selle eesmärk on? Eesmärk ei ole ju teatud juhtudel mingisuguse tulemi tootmine, vaid on pigem inimese kaasamine. Pigem tahame, et toetatud ettevõtlus nagu sotsiaalne ettevõtlus areneks. Näiteks Tallinnas on olemas Põhja Eesti Pimedate Ühing, kel on olemas kinnisvara ja konkreetne tegevus – inimeste koolitamine ning kaasamine. Neil on äriprojekt, mis on vaja tööle panna nii, et see tasuks ära. Nüüd on vaja sinna investeeringuraha ja see on koht, kus riik saab sekkuda. See on ehedam näide erivajadustega inimeste jaoks. Huvilisi on palju ja turg on olemas teenuse järgi – siin on mitmed aspektid.

Annika Amenberg (Helpifici kaasasutaja): Nii et sotsiaalne ettevõtlus on tuleviku teema ja see on riigi üks prioriteete?

Margus Tsahkna (Eesti Vabariigi sotsiaalkaitseminister): Jah, asjad lähevad nii, et mitte leida ainult investeering. Sotsiaalses ettevõtluses vaadatakse üle maksustamine ja keskkond, mida luua – see ei ole veel piisavalt arenenud nagu ka riigihangetes osalemine, mis on levinud mitmetes Euroopa riikides. Norra on alati hea näide, kus hankekonkurssil on mitmed kriteeriumid. Kõige tähtsam Eestis on hind ja võidab kõige odavam pakkumine. Peab looma teisi komponente – anda näiteks eelise ettevõttele, kus töötavad erivajadusega inimesed.